EESTI JÄRVED JA KARJÄÄRID
RUMMU KARJÄÄR
Karjäärijärve ning veealuse maailma tekkimine
Murru vangla taga asuv karjäär oli kunagi täies ulatuses kuiv. Läbi aegade kaevandati seal paekivi. Põhilisteks töötegijateks olidki Murru vanglas olevad vangid.
Karjääri uputamine algas sisuliselt Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. Killustiku toodangule ei olnud enam sellises mahus nõudlust ning seoses seaduste muutumisega katkes vangide töö ja ka kogu töökorraldus paekarjääris. Endiselt jätkus aga karjääri lõunaküljel asunud pumbajaama töö (kaevandusalasse nõrguvat põhja- ja pinnasvett pumbati kilomeetrite pikkusesse kraavi, mis viis vee Rummu asula keskel olnud suurde tiiki ja vett kasutati põldude niisutamiseks. Pumpamise intensiivsust hoiti vaid tasemel, et ei upuks välisvalve vahtkonda viiv tee ja vangla alal olnud hooned töötsoonis. Selle tõttu uppus esimesena karjääri lääneosa, sealt ei jõutud isegi ära toimetada suurt kaevandusekskavaatorit. Kui Murru Vanglal valmis uus idapiire, kadus vajadus hoida kuivana vana välisvalve vahtkonna teed ja pumbajaama tegevus peatati. Algas kiire veetõus, mis mattis peagi enda alla enamuse endise kutsekooli ja tööstuse territooriumist, mis jäi vastvalminud idapiirdest väljapoole. See mitmekesine veealune maailm on omamoodi muuseum, mis on muutnud Rummu karjääri üheks Eesti sukeldujate meelispaigaks.
Rummu karjäärijärve põhjas asub omamoodi veealune muuseum, mis pakub võimsaid elamusi sukeldujatele. Maa pealt vaadates pole aimugi, milliseid saladused vetesügavustes peituvad. Veepõhas on mitmed hooned ja garaažid, mis kuulusid varasemalt vanglale ja kaevanduse territooriumile, ning ka erinevaid masinaid ja kaevandamiseks kasutatud seadmed. Varasemalt ali järvepõhjas ka vana võimas ekskavaator, mis aga mõned aastad tagasi järvest välja toodi. Alles on siiski veel puurmasin. Järvepõhjas huvipakkuvaid asju rohkelt. Omamoodi vaatamisväärsuseks on loomulikult ka püstloodis langevad veealused kaljuseinad. (Allikas: www.paekalda.ee)
Fotod: Rauno Volmar
ÄNTU JÄRVED
Valgejärv (ka Valgjärv, Äntu Valgejärv, Paralepetsa järv) on järv Lääne-Virumaal. Ta asub Väike-Maarjast 7–9 km lõuna pool.
Ta on üks Äntu järvestiku seitsmest järvest. Äntu Valgejärve pindala on 1,6 ha,suurim sügavus 8 m. Kalda ääres on õõtsikud, kallas on kaetud metsaga. Järve põhjas on järvelubja kiht.
Valgejärve läbib oja, mis voolab välja Vahejärvest ja suubub Linaleojärve.
Järve vesi on heleroheline ja väga läbipaistev (nähtavus 6,1–6,8 m).
Järves kasvavad pilliroog, vesiroos ja ujuv penikeel, põhja katavad mändvetikad.
Järves elutsevad järve-jämekoodik, järvekiivrik ja koola sõudik, põhjas on suured (kuni 15 cm) järvekarbid. Kaladest on esindatud ahven, särg ja haug, võib-olla ka koger.
Sinijärv (ka Äntu Sinijärv, Äntu Suurjärv, Äntu Pikkjärv, Tedrejärv, Prillapatsi järv) on järv Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas. Järv asub umbes 7 kilomeetrit Väike-Maarjast lõuna pool.
See on Eesti kõige selgema veega järv; limnoloogiliselt tüübilt alkalitroofne järv. Järve oletatav läbipaistvus ulatub 15 meetrini, kuigi suurim sügavus järves on vaid 8 m. Suure läbipaistvuse tagavad võimsad allikad. Suurte allikate tõttu ei ulatu veetemperatuur ka suvel oluliselt üle 10 kraadi.
Biogeenide vähesuse tõttu on välja kujunenud liigirikas ja omapärane taimestik. Kaldad on õõtsikulised, põhja katab järvelubi, millel kasvab lopsakas taimestik (mändvetikas, vesisammal, kuuskhein). Mändvetikad meenutavad natuke korallimerd. Kaldal kasvab tarn, pilliroog, ubaleht, soopihl, ädalalill.
Kalastik koosneb peamiselt ahvenast, särjest ja haugist; ahven on neist arvukaim.
Järv paikneb Äntu maastikukaitseala territooriumil.
Vahejärv (Äntu Vahejärv, Äntu Roheline järv, Äntu Väikejärv)
Lääne-Virumaa, Väike-Maarja vallas, Äntu küla lähedal asuv looduslik järv. Avalik veekogu
Kuulub Äntu järvestikku
Äntu Roheline järv on ainult 0,8 ha suurune järveke Sini- ja Valgejärve vahel. Ta sügavus on 3,3 m. Järve piirab mets. Kaldad on kõikjal õõtsikulised ja vee äärde pääsemine raske. Põhja katab järvelubi.
Järve läbib Sinijärvest tulev ja Valgejärve suubuv ojake. Võib-olla on järves ka mõni põhjaallikas.
Vesi on kollakasroheline, mudani läbipaistev ja arvatavasti ilma erilise kihistuseta.
Aastail 1967 kattis taimestik kogu järvepõhja. Veepeeglil leiduvas väheses taimestikus oli peale ujuva penikeele ka vesiroosi, kaldavööndis kasvas suhteliselt palju pilliroogu.
Kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist. Varem on olnud järves rohkesti jõevähki
Foto: Rauno Volmar
Linaleojärv (ka Äntu Linaleojärv, Äntu Linajärv, Moora järv) on järv Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas, üks Äntu järvedest.
Järv asub Väike-Maarjast umbes 8 km lõuna pool, Valgejärvest umbes 0,7 km lõuna pool ja Mäeotse järvest umbes 0,2 km põhja pool.
Järve pindala on 0,5 ha. Kalda ääres on õõtsikud, kaldad on kaetud metsaga.
Äntu Linaleojärv on läbivoolujärv. Järve suubub Valgejärvest väljavoolav oja. Järvest voolab välja Äntu oja, mis ühineb Kärsa ojaga ning suubub Nõmme jõkke.
Järve vesi on läbipaistev nagu Valgejärves.
Taimedest kasvavad seal kollane vesikupp, vesiroos ja ujuv penikeel.
Järves elutsevad ahven, särg, haug ning koger.
KIRUVERE JÄRV
Harjumaal, Kõue vallas, Kiruvere küla juures asuv avalik järv
Vesikond: Lääne-Eesti vesikond - Harju alamvesikond
Pindala 21,1 ha, keskmine sügavus 5,4 m, suurim sügavus 11 m, pikkus 670 m, laius 470 m, kaldajoone pikkus 2 171 m
Valgala pindala 0,5 km2
Keskmise karedusega kihistunud järv, kalgiveeline ning rohketoiteline
Järv toitub peamiselt allikatest, mida on eriti rohkesti kirdeosas. Väljavool toimub järve loodesopist Pirita jõkke. Järve vesi on pruunikaskollase värvusega, keskmise läbipaistvusega (2,5-3,3m) ja nähtavasti tugevasti kihistunud.
Kalastiku moodustavad särg, ahven, latikas, haug, viidikas, roosärg, kiisk, koger, linask, luts ja hink.
PAUKJÄRV
Paukjärv on Kuusalu vallas Koitjärve küla lähedal asuv vähetoiteline umbjärv. Järv kuulub Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealasse. Järve pindala on koos väikese saarega 8,6 ha ja suurim sügavus on 11,1 m. Paukjärve ida- ja kirdekaldad on väga järsud ja üle 25 meetri kõrged.
Järve vee läbipaistvus on väga hea: 4,1–6,2 m.
Järves kasvab looduskaitsealust järv-lahnarohtu.Järve taimestik on erakordselt vaene. Kaladest on valdav ahven, leidub ka särge ja haugi.
SAADJÄRV
Saadjärv on järv Eestis Jõgeva ja Tartumaa piiril, Tartust 15 km põhja pool Tabivere ja Äksi aleviku lähedal. Saadjärv on suurim Vooremaa järv ja jääb Vooremaa maastikukaitseala piiridesse. Pindala 723 ha, suurim sügavus 25 m ja keskmine sügavus 8m. Saadjärv on ainus järv, mis kuulub nii Eesti 10 kõige suurema kui ka 10 kõige sügavama järve hulka.
Saadjärv on kalarikas, leidub särge, ahvenat, rääbist, haugi, angerjat, kiiska, viidikat ja teisi kalu.
KOORKÜLA VALGJÄRV
Kuulsamaid järvi ümbruskonnas, 3 km Koorküla keskusest lõuna pool, 70,9 m merepinnast kõrgemal. Oma 44,1 ha suuruse pindala poolest on ta Koorküla järvestikus esikohal. Väga sügav (26,8 m, keskmine sügavus 8,5 m) ja hästi liigestatud kaldajoonega veekogu. Kõige sügavam on järve lõunaots umbes 50 m kaugusel kaldast. Varem on veetase olnud märgatavalt kõrgem; 1926. a. paiku on veetaset umbes 0,5 m võrra alandatud. Järve põhja- ja läänekaldal on ülekaalus põllumaad, mujal mets. Kaldad on valdavalt kõrged ja järsud, eriti lõuna pool, peaaegu kõikjal liivased või kruusased, ainult läänes laugemad ja mudasemad.
Järve põhi on rahutu reljeefiga. Esineb kaks väga sügavat vagumust, üks järve kirdeosas, teine järve lõunaosas; nende vahel järve keskosas on poolsaare kohal umbes 1 m sügavusel madalik (“Mõisa ase”) vaiehituse jäänustega; teine madal koht (“Mägi”) on järve kaguosas. Põhi on ka sügavamal kaetud õhukese rohekaspruuni mudakihiga.
Valgjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga järv. Vesi on heleroheline kuni kollakasroheline ja väga läbipaistev (3,7-4,5 m); talvel suureneb läbipaistvus pisut veelgi (4,6 m). Vesi on järves selgelt kihistunud.
Taimeliike on palju (üle 25), tänu läbipaistvale veele leidub neid veel 9 m sügavusel. Haruldustest leidub järves järv-lahnarohtu, tömbilehist ja punakat penikeelt, samuti järvedes ühte vähem esinevat penikeele värda (Potamogeton X nitens) ning rohkesti järvepalli. Zooplanktonis leidub võrdlemisi haruldasi tiib- ja süvikusõudikut, järve jämekoodikut jt. liike.
Kalafaunas on tähtsal kohal latikas ja särg, leidub haugi, ahvenat, linaskit, roosärge, kiiska, kokre ja lutsu. Siit on saadud kuni 3 kg raskusi ahvenaid. Järves elutseb jõevähki.
Rohkesti on näha ondatra tegutsemise jälgi.
JAAGARAHU KARJÄÄR
Kurevere küla maadel, Jaagarahul, on asunud ühed Eesti rikkalikumad lubjakivimaardlad. Tööstuslik huvi Jaagarahu lubjakivi vastu tekkis 19. sajandil.
Kuni I maailmasõjani murti seal lubjakivi ning põletati lupja 8-10 ahjus. Sõda peatas töö Jaagarahul pikemaks ajaks. Kui 1920. aastate keskpaigaks oli Eesti Vabariigi tööstus väljunud sõjajärgsest laosest, ning rajanud uusi kodumaisel toorainel baseeruvaid ettevõtteid, algas töö taas ka Jaagarahul.
Eesti Marmor, mis tootis lupja Kurevere karjääris, oli omal ajal Saaremaa suurimaid ettevõtteid. Algaastate suurimaks importööriks oli Saksamaa, järgnesid Rootsi, Soome ja Läti.Töö kivimurdudes oli hooajaline ja kestis aprillist-maist kuni novembri-detsembrini. Kui algusaastatel töötas Eesti Marmoris keskmiselt 20 töölist, siis edukaimal, 1930. aastal korraldati töö kahes vahetuses 300-330 töötajaga.
1933. aastal läks Eesti Marmor pankrotti ning paemurrud võttis üle Eesti-Rootsi segakapitaliga aktsiaselt Calcit. Kuid 1939. aastal alanud II maailmasõda katkestas töö Jaagarahu murdudes. Ka veel peale sõda, 1940. aastate teisel poolel jätkas Saaremaa Tööstuskombinaat murdudes lühiajalist tööd. Siis aga seiskus lubjakivi kaevandamine täielikult.
Jaagarahu karjäär on tehisjärv. 19. sajandi lõpul alustati seal paekivi kaevandamisega, mis lõppes pärast II maailmasõda, uuesti ei õnnestunud tööstust käivitada. 30ndail näiteks eksportis AS Eesti Dolomiit karjäärist saadud hinnalist korall-lubjakivi Euroopasse. Viimastel aastakümnetel on karjäär aga olnud suvitajate päralt. Karjääri väärtuseks on soe ja selge vesi, mille paekivist põhi ja osa kaldaääri loovad basseiniliku miljöö. Koht on populaarne ka algajate sukeldujate seas, samuti käiakse siin kalastamas – muu hulgas leidub ahvenat ja vähki. Nüüd juba kurioosse väärtusega peaks olema ka veealune raudtee.